ÜKSI

Päev nagu öö, tuba üksindust vaid täis,
terve su öö on ainult loobumisi täis,
aegade vöö viib mälestused meist.

Külm tundub kuum ja nõnda raske leida und,
kaotatud suu, kui päikselõõsas sajaks lund,
kaotus nii suur, saaks vaid süüdistada teist.

Ja kuigi ma tean, et kaugel oled sa,
siis nüüdki vahel tundub nagu siin.
Ma soovin sul head ja loodan õige pea
kaob unustusse kõik, mis oli liig –
iga mõtlematu sõna, iga riim.

Kuid täna kallab,
kuid praegu kallab
ja sind pole siin …
ja sind pole siin.

Kuid sind pole siin ja ma ei tea,
et kauaks hüüda veel jõuan tuulde,
ei ole siin ja ma ei tea,
et kuidas küll leida teed Su juurde.
Su juurde …

Ja kuigi ma tean, et kaugel oled sa,
siis nüüdki vahel tundub nagu siin.
Ma soovin sul head ja loodan õige pea
kaob unustusse kõik, mis oli liig.

Ja kuigi ma tean, et kaugel oled sa,
siis nüüdki vahel tundub nagu siin.
Ma soovin sul head ja loodan õige pea
kaob unustusse kõik, mis oli liig –
iga mõtlematu sõna, iga riim.

Kuid täna kallab,
kuid praegu kallab
ja sind pole siin.