TULEMOOR

Saatus kandis ta kätel su juurde,
su pilgus hukutav veetlus.
Peitis kuu oma kahvatu kaare
ja hämarus saabus.

Iha põletas, sädemeid pildus,
soove peegeldus silmadest.
Aga kõike ka tema ei teadnud,
ta hõõrus sinuga pilvil.

Sellel ööl puutus tuli ta meeli,
kire vallutav lainetus.
Jäi ta ootele, tuled ehk veelgi,
kauem enam ei suuda.

Ja sinu petlikke hõõguvaid silmi
näeb ta öösiti unedes.
Ta loodab jällegi saada sind ilmsi,
loodab lummuses piineldes.

On jahe su meel kui talvine päev,
on jäälilled seal, sa ootad.
Kuid enamgi veel, kui kunagi varem
vajad sa kuumust, tundeid tules.

Langes teisigi, paelus meid soojus,
sinu puudutus siidine.
Kaua köita sind keegi ei suutnud,
kaua hoida sind endale.

Ja sinu petlikke hõõguvaid silmi
näeb ta öösiti unedes.
Ta loodab jällegi saada sind ilmsi,
loodab lummuses piineldes.

On jahe su meel kui talvine päev,
on jäälilled seal, sa ootad.
Kuid enamgi veel, kui kunagi varem
vajad sa kuumust, tundeid tules.