Su silmades sügisene tuul ja vahest kevadine vikerkaar,
jäine vaikus mõnel külmal hommikul kaugel-kaugel maal.
Kui päiksepaiste esimene kiir sa soojendad mu maad,
kauge täht või tuhmuv silmapiir, mida eales puudutada pole saand.

Nüüd taas sajab lund ja ma tean
nüüd taas sajab lund ja õige pea
nüüd taas sajab lund ja vajub unehõlma – meie maa
nüüd taas möllab tuul mis loobib lund
nüüd raagus on puud nad näevad und
nüüd taas ulub tuul kuid minul sinuga
on siin nii soe ja hea

Su silmades on suveöine kuu ja tähistaeva kaar,
hommikune merelt puhuv tuul – mu igatsuste saar.
Kui päiksepaiste esimene kiir – me muinasjutumaa
vahel külm ja kauge nagu täht – ja püüdmatu kui vikerkaar.

Nüüd taas sajab lund ja ma tean
nüüd taas sajab lund ja õige pea
nüüd taas sajab lund ja vajub unehõlma – meie maa
nüüd taas möllab tuul mis loobib lund
nüüd raagus on puud nad näevad und
nüüd taas ulub tuul kuid minul sinuga
on siin nii soe ja hea

Nüüd taas möllab tuul mis loobib lund
nüüd raagus on puud nad näevad und
nüüd taas ulub tuul kuid minul sinuga
on siin nii soe ja hea …

kuid minul sinuga
on siin nii soe ja hea …