Alenist

Alen Veziko ei vahetaks muusikuelu millegi muu vastu

Kellest me praeguse Eesti muusikataeva tähtedest ka ei räägiks, peaaegu alati tuleb tõdeda, et laulmisanne ilmnes neil juba lapsepõlves. Erandiks pole ka Alen Veziko, artist, kes on oma lauluga südameid soojendanud juba üle 15 aasta ning jätkab sellega tõusvas joones.

Oma esimesed laulud kirjutas Alen juba varastel kooliaastatel. “Need olid väga algelised katsetused,” arvab ta ise. Heliloominguga tegeleb tõsisemalt alates 16. eluaastast  ja praeguseks on kirjutanud umbes poolsada laulu, enamasti endale esitamiseks. Ta teeb oma lugudele nii sõnad kui viisi, seda kusjuures enamasti üheaegselt. “Kirjutan terve loo korraga, sest kui lugu pooleli jääb, siis ei lõpeta ma seda tõenäoliselt kunagi, välja arvatud mõned korrad, kui vanad asjad üle kuulan ja need hakkavad meeldima. Siis tuleb looming jõuga lõpuni suruda.”

Aleni koorilauljannast ema Luule kirjeldab poega emotsionaalse ja hingelise lapsena, kes armastab loomi ja loodust. Hiljem on meedias kirjutatud sellest, kuidas laulja leidis kodu hüljatud kassile.

“Üsna varakult hakkas ta puhtalt laulma ja kaheselt laulis tol ajal tuntud “Horoskoobi” laule. Alen armastas klaveril klimberdada oma viisikesi, endal nina vaevu klahvideni ulatumas,” meenutab Vanemuise teatris töötav ema.

Koolis mängis Alen orkestris ja õppis erinevaid pille. Sinna juurde käis alati laulmine ja esines ta juba lasteaiast saati. Laste muusikakool jäi tal küll lõpetamata, aga andis tugeva aluse edaspidiseks klaverimänguks. Tartu Tamme gümnaasiumi muusikaklassis õppinud Alen mängib lisaks klaverile ka kitarri, saksofoni ja fagotti. “Kui ma laule kirjutan, istun klaveri taga, mis on minu jaoks sügava tähendusega pill,” räägib Alen oma eelistusest.

Oma esimese bändi lõi ta juba 6 klassis. “Selleks, et jõuda Nokia kontserdimajja, tuli minul käia läbi kogu see teekond alustades garaažist, pubidest ja pulmadest. Mingil hetkel sai esinetud kruiisilaevadel ja siis tulid esimesed kontserdid.”

Teater kui tõukepakk

Artist ise ja ta ema rõhutavad, et Alen on kasvanud üles Vanemuise teatris. Seega sai poiss juba varases nooruses osaleda teismelisena mitmes etenduses. Teda ennast huvitas siiski rohkem pop- ja rockmuusika kui klassikaline teater või muusikal.

Ema sõnul oli Alen tõeline teatrilaps, seal oli tema teine kodu. “Juba oma esimese “soolo” tegi ta laval aastasena, kui etenduse kõige vaiksemal hetkel oskas üle lava hõigata oma kõva häälega nii, et lavastaja Kaarel Ird isegi kiitis teda!” lisab Luule.

Vanemuise teatri õhtujuht ja Aleni sõber Tarmo Lamp meenutab: “Osalesime korduvalt Vanemuise teatri lavastustes ja prooviperioodil tuli tihti tüütult kaua oma lavalemineku järjekorda oodata. Seetõttu juhtus sageli, et kui aeg lõpuks kätte jõudis, olim juba ammu kuskil teatriavarustes avastusretkel ja meie otsimisega tuli kurja vaeva näha.”

Alen on kooriliikmena osalenud kahes Vanemuise lavastuses: ooperis “Carmen” ja muusikalis “Oliver Twist”.

Tarmo Lamp lisab, et tuli sageli laulda erinevatel kooliüritustel ning seetõttu anti neile mõnedki krutskid andeks. „Kord esitasime külalistele Hollandist rahvalaulu “Nüüd sõidame kosja”, olles ise vist alles nejandas klassis. Selle kosjamineku koha peal purskas kogu õpetajaskond naerma, haarates kaasa ka külalised ja me olime mõnda aega oma muusikaõpetaja peale püha viha täis, et selline olukord tekkis …”

Alen Veziko pole eriti tahtnud osaleda ei “Kahes taktis ette” ega superstaarikonkursil, kuid viimati nimetatud võistlusel ta korra siiski käis. See juhtus 2011. aastal Jõhvis ja siis hääletati noormees kohe alguses eelvoorus välja.

Oma eeskujuks peab ta kuulsat Queeni ja tunnistab, et see bänd on teda tugevasti mõjutanud. “Queen kujundas minus armastuse mitmehäälse laulu vastu. Mulle meeldib ise kõik hääled sisse laulda ja see valmistab stuudios naudingut.”

Kontserdid, stuudiod, televisioon, raadio …

Alen Veziko on professionaalsel tasemel tegelenud muusikaga alates 1999. aastast. Esimesed suuremad esinemised leidsid tänaseks paljude inimeste südameid vallutanud Vezikol aset 2001. aastal, mil toimus Tarmo Pihlapi mälestuskontsert „Valged roosid“ ja Briti ansambli The Tremeloes kontsert Tallinna velodroomil, mille soojendusprogrammis tegi staadionidebüüdi ka Alen.

Oma esimese stuudiokogemuse sai noor laulja Eesti Raadio 2 stuudios 2001. aasta sügisel, mil lindistati prooviks mõned tema lood. Eesti raadiotesse jõudis esimene laul 2003. aasta kevadel, kui salvestati lugu „5 a.m.”, mida mõned raadiojaamad mängivad tänaseni.

Oma televisioonidebüüdi tegi Alen 2002. aasta saates Hommikutelevisioon, seoses konkursi WintFest 2001. ja 2002. aasta parima laulja tiitli võitmisega. 2003. aasta sügisel salvestati lugu „Tuleingel”, mis figureeris raadiote edetabelites ja mida hiljem esitati telesaates “Hoia ja Keela”. 2004. aastal avaldati järgmine singel „7 miili”, mida võib pidada nendest kolmest vaieldamatult kõige edukamaks.

Pärast arvukaid esinemisi ja erinevaid projekte kutsuti Alen 2006. aasta sügisel laulma taasmoodustatud ansamblisse “Repriis”, millega 2007. aasta jaanuaris lindistati 80ndate megalugu „Born to be Alive”, eestikeelse pealkirjaga „Diskomuinasjutt”. Rock Cafes toimunud kontserti kajastati ohtralt nii ajakirjanduses kui ka televisioonis.

Eraldi loo tegi kontserdist Kanal2 uudisteprogramm Reporter. Ansambliga “Repriis” esines Alen telesaates “Kahvel” ja hiljem Eesti kontserdimajades ning välilavadel. 2007. aasta aprillis esines Alen koos ansambliga Fix telesaates „Tähelaev” ja hiljem külalisesinejana Lauri ja Priit Pihlapi kontserttuuril „Hingepeegel”, kus esitas lugusid ka oma repertuaarist.

Detsembrikuus toimunud jõulukontserditel esines Alen Veziko koos Jassi Zahharovi, Nele-Liis Vaiksoo ja Evald Raidmaga Eesti kirikutes. 2007.  aasta lõpus ilmus singlina lugu „Vala veini”.

“Klaasist maja” hakkas vormuma

2008 oli Aleni jaoks eriline ja tegemisi täis aasta. Märtsis esines Alen Veziko koos Raimondo Laikre, Maarja-Liis Ilusa, Andre Heina ja Margus Vaheriga naistepäeva kontserdil Tartu Vanemuise Kontserdimajas P. Volkonski ja J. Rosenfeldti looga “Vastu müüri”. Sellega seoses osales Alen stuudiotöös, mille tulemusena sündis vokaalgrupp V.H.V., koosseisus Margus Vaher, Andre Hein ja Alen Veziko, lindistati laulud „Ära mine veel” ning „Teisel pool”.

Sama aasta maikuus alustas Alen oma debüütalbumi „Klaasist maja” lindistamist, mille esimene singel „Ei või, ei saa” avaldati augustis ja millele septembris filmiti video. Juulis ja augustis osales Alen koos Jassi Zahharovi, Nele-Liis Vaiksoo ja Evald Raidmaga kontserttuuril „Suvised duetid”.

Samuti toimus esimene täispikk originaalloomingu kontsert augustis, nimelt 28. augustil Tartus klubis “Trehv”, kus esitleti „Klaasist maja” esiksinglit „Ei või, ei saa” ja kus esmakordselt astus lavalaudadele kollektiiv nimega Alen Veziko & Arktika.

“Klaasist majal” on oma lugu.”Plaadi nimilaul räägib ostetud armastusest, naisest, kellel on väliselt kõik olemas – uhked autod, kadestamist vääriv klaasist majapidamine, et naabrid saaksid läbi akna muinasjuttu meenutavat elu jälgida. On ilusad riided ja asjad aga …  armastust ei ole. See on lugu tüdrukutest, kelle elu eesmärk on leida endale rikas mees, kes neid üleval peaks ja neile ilusa elu võimaldaks, aga see elu on tühi. Tegemist on asjadega ostetud “armastusega”. Ma ise pean seda oma parimaks looks, kuigi ta pole suuremat kõlapinda leidnud,” räägib Alen selgituseks. Seda lugu on just vanema publiku seas peetud pisut liiga depressiivseks.

Fixi ja Heidy Tammet toetamas

2008. aasta suursündmuseks kujunes 13. detsembril Saku Suurhallis toimunud ansambli Fix juubelikontsert, kus külalistena olid laval ka  Apelsin ja Alen Veziko, Andre Hein ja Margus Vaher. Osaleti koos Priit Pihlapi, Silvi Vraidi ja Andre Heinaga telesaate „Tähed muusikas“ erisaates „Fix 40”. Detsembri keskel esines Alen Veziko külalisena Heidy Tamme juubelikontserditel. Salme kultuurikeskuses juhtus ka ehmatav vahejuhtum, kui juubilari pikk volangidega seelik hoogsa laulu ajal põrandale lendas ja lauljatar ühtäkki vaid sädeleva aluskleidi väel laval seisis. Heidy Tamme aga ei lasknud ennast äpardusest heidutada ja laulis marulise aplausi saatel laulu lõpuni.

“Oli jah selline seik, et läksime rokiliku pala “Da Doo Ron Ron” ajal sedavõrd hoogu, et astusin Heidyle kogemata seeliku peale, mistõttu see tal seljast libises,” tunnistab Alen, kes olla korraks ka ise näost kaameks läinud. Aga ainult korraks, rõhutab ta. “Sest ega ka mina polnud laval esimest korda ja kontserdi käigus võib juhtuda mõndagi, eriti kui muusikaga hoogu minna.” Numbri lõppedes võttis ta mahalibisenud seeliku džentelmenlikult maast üles ja ulatas selle Heidy Tammele nagu olnuks see stseen üks osa eeskavast.

Siinkohal võib ära märkida ka paari apsakat Aleni lauljakarjääris: korra jäi ta esinemise eel lifti kinni ning ta on ka valest uksest välja astunud arvates, et lahkub lavalt, tegelikult aga tõi valik ta lavale tagasi.

Maestro Olav Ehala kohtus Aleniga Heidi Tamme juubelikontserdil ja üllatus enamusele tundmatu artisti väga vahetust ja energilisest esinemisest. Hilisema koostöö kohta on Ehalal vaid häid sõnu öelda. “Alen on väga professionaalne muusik, ta on väga musikaalne. Paaris meie ühises sarjas langes Alenile trio seadetes kõige ebamugavam keskmine häälepartii, mis oli kord tenori, kord aldi registris. Ta sai selle keerulise ülesandega alati väga hästi hakkama. Loomulikult on tal suurepärane häälematerjal ja ta valdab veenvalt kitarri- ja klaverimängu.”

Vahetult pärast jõule avaldas Alen oma albumilt teise singli nimega „Otse veeni”.

Debüütplaat kui oma laps

24. veebruaril 2009 esines Alen Veziko Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdil Alppila kirikus Helsingis. 2. märtsil tutvustati Reporteris Aleni uut videot “Otse veeni” ning sama aasta märtsikuus ilmus Alen Veziko originaalloomingust koosnev debüütalbum  “Klaasist maja”. Maikuus andis ta juba koos saateansambliga edukalt kuus emadepäeva kontserti ja suvel osales Lenna Kuurmaaga tuuril Muinasjutt Sinilinnus.

“Klaasist maja” kohta ütles raadiohääl Tõnis Erilaid järgmist: “See on tartlaslik plaat, Emajõe servale kohaselt romantiline, kohati ka küüniline, pilte maaliv ja debüüdi kohta päris hea.” Artist ise sõnastab plaadi sündi nii: “See on 100 protsenti minu looming. See on töövõit. Seal on minu lood, minu tekstid, väga paljuski ka minu seaded ja ma olen selle lindistanud, nii et võin öelda, et see on minu laps.”

24. juuli anti Jäneda Musta Täku Tallis kuum esinemine XIX Eesti Talupäevade raames. 14. augustil esinesid Alen Veziko ja Arktika Leedus rahvusvahelisel muusikafestivalil Visagino Country. 2009. aasta lõpus oli Alen jõulutuuril “Jõulud on teel” koos Andre Heina, Ingmar Päidi ja Kristjan Matsoniga, mille tagajärjel 2010. aasta veebruaris nägi ilmavalgust akustiline plaat “Laulda meil oma laul”, millel kõlavad neljahäälses seades Aleni, Andre ja Ingmari omalooming koos neile tähtsate tuntud lauludega.

Juulis, augustis ja novembris võis Alenit näha laval koos maestro Olav Ehala, Lauri Liivi ja Tanja Mihhailovaga Eesti filmi- ja teatrimuusika kontsertsarjas “Suveõhtu unenägu”. Lauri Liiv tunnistab, et pole Aleni loominguga just kõige paremini kursis, kuid järeldusi tema andest pole raske teha. “Juba asjaolu, et muusik on võimeline ise looma ja enda loodut interpreteerima, on eriline. Üks lugu, mida ma tean ja mis mulle väga meeldib, on “Nüüd taas sajab lund” – see on selline põhjamaiselt karge ja väga ilus armastuslugu.”

Meeldivaim partner on Luisa Värk

Kauni loo taas sadavast lumest laulis Alen duetis koos lauljatar Luisa Värgiga. Hästi sujunud koostööst sündis ka ilus esitlus.

“Ma usun, et kooskõla tekib, kui inimestel on sobivad iseloomud ja laulmise puhul ka harmoneeruvad hääled. Meie hääled sobivad omavahel kenasti kokku ja ka huumorisoon on meil mõlemal omal kohal,” arvab Luisa. Muide, teise nende ühise loo “Ei ole öeldud lihtsalt tuulde” esitamise ajal, kontserdil Vihula mõisas, palus Eestis sündinud ingerisoomlane Vadim Pukkonen oma kallima kätt ning sai kauni meloodia kõlades oma “Jah!”.

“Vaieldamatult on olnud minu parimaks lavapartneriks Luisa Värk, kellega koos oleme salvestanud mitu lugu ja kindlasti toob tulevik lisa. Ma julgen arvata, et oleme koos andnud üle 100 kontserdi ja need on alati olnud väga meeleolukad,” arvab Alen Luisast ja koostööst temaga.

Kui 2010. aasta juunis kuulutati välja Valentinipäeva lauluvõistlus, siis Aleni laul “Ei ole öeldud lihtsalt tuulde” kvalifitseerus sinna imeliselt ja võitis konkursi.

“Esitan teile laulu, mis räägib mehe mõtetest hetkel, kui tema naine on uinunud ja mees oma eluga rahul,” tutvustas artist kontserdil oma lugu. Laulu looma inspireeris teda abikaasa, kes elas saalis kallimale kaasa. Aleni enda jutu järgi kirjutas ta loo köögilaua taga 40 minutiga.

Selle loo kohta ütleb muusikaguru Olav Ehala: “See on mõjuv ja kaunis ballaad. Kindlasti väärt laul, mitte ühe päeva liblikas.” Kriitik Raimu Hansoni tõlgendus on enam-vähem samasugune: “Enamasti tema enda loodud viisid ja sõnad räägivad armastusest ja igatsusest või nende tunnete nappimisest. Värske CD “Ei ole öeldud tuulde” kajastab mõraseid partnerlussuhteid vähem kui esimene CD “Klaasist maja”.

Laulja elu möödub ratastel

Aprillis-mais 2011 tuuritasid Jaan Sööt ja Alen taas mööda kauneid Eestimaa paiku kavaga “Kevadet on õhus” ja juulis sai teda koos Nele-Liis Vaiksoo, Lauri Liivi ja maestro Olav Ehalaga kuulata maailma filmimuusika kavas “Kuujõgi”.

Novembris ja detsembris 2011 ühines Aleni tee Luisaga, kellega koos sõideti taas Eesti läbi risti ja põiki kavaga “Talveigatsus”. Tallinna TV salvestas ürituse Väätsa mõisas ja sündis Aleni ning Luisa duett  ”Nüüd taas sajab lund”. 2011. aasta lõppu jäi ka uue plaadi “Öö kuulub meile” singli esitlus.

2012. aasta oli Aleni jaoks üsna kiire ja pöörane. See aasta algas stuudioplaadi “Öö kuulub meile” kiire tööga. Salvestusse olid haaratud pillimehed Laur Joamets (kitarrid), Ivar Lints (kitarrid), Andres Joamets (kitarrid), Priit Sootla (klahvpillid), Mati Sütt (basskitarr), Karl-Juhan Laanesaar (trummid) ja Lätist legendaarne REMIX`i ja Legionars`i basskitarrist (ka kontrabass) Eduards Glotovs. Plaat nägi ilmavalgust mai alguses ning sellel oli ka lugu “Teisipäev”, mille kohta ütleb Allen: “Teisipäev on artistile päev, kus ei toimu midagi.”

2012. aasta veebruaris tuuritas Alen koos Nele-Liis Vaiksoo, Lauri Liivi ja maestro Olav Ehalaga laulukavaga “Laulud sinimustvalgel”, seekord oli tegu siis isamaaliste lauludega.

Alen astus üles ka Kanal 2 “Rääkimata Lugu” erisaates, mis oli pühendatud Inglilastele. Reporter valis suveks endale Aleni viimaselt plaadilt 2 tunnusmeloodiat – “Jupiter ja Maa” ning “Suvi kuum”. Tema tuntumat lugu “Ei ole öeldud tuulde” kasutatakse siiani Reporteri ilmateates.

2012. aasta teine pool möödus Luisa Värgiga tuuritades, kus lavalist tuge pakkusid Priit Sootla ja Eduards Glotovs. Luisaga esineti ka Harku Kantri 25. juubelipeol.

Aastalõpp möödus Alenil live-bändiga ülesastumistel erinevatel üritustel. 2013. aasta algas taas stuudios akustilise plaadi “Ei ole öeldud lihtsalt tuulde” salvestamisega. Sellele mahtusid vaid kontsertidel lauldud lood, sealhulgas “Ainult tänaseks ööks”.

Alen Veziko albumit “Ei ole öeldud tuulde” oodati kaua ja selle suurim esitluskontsert toimus 11. märtsil 2013. aastal KUMUs, olles osa 6. märtsil Mooste mõisas alanud ja 15. märtsil Pärnu Ammende Villas lõppenud esitlustuurist. Kontsert andis põhjaliku ülevaate laulja 15-aastasest muusikuteest ning saalides kõlas paremik Aleni esitatud lauludest: “Valgusfoorid”, “Eilne päev”, “Ei ole öeldud tuulde”, aga ka “Vastu müüri”, “Kaugelt maalt”, “Kuldne põld” ja paljud teised meloodiad. Pillidel saatsid lauljat taas Eduards Glotovs, Priit Sootla ja Karl Juhan Laanesaar, Tallinna ja Tartu kontsertidel ka Lauri Joamets ja Kristjan Matson.

Viimastesse aastatesse mahtus kohtumisi ja lahkuminekuid

24. märtsil esines Alen koos teiste muusikutega heategevuskontserdil “Hooli meist” Tartus Peetri kirikus Maarja Päikesekodu heaks.

Aprillis esines Alen Veziko Kumus nimikontserdil “Ei ole öeldud tuulde”, mida näidati ka Tallinna Televisioonis. Samanimeline kontserttuur algas juulis ning koos Priit Sootla klaverimängu ja Eduards Glotovsi kontrabassisaatega kõlasid Aleni laulud 21 kaunis kohas üle Eesti. Suviste tegemiste avapauk aga oli 27. juunil koos legendaarse Karavaniga Kadrioru pargi sünnipäeval.

Sügisel võttis Alen Veziko oma elu keerdkäikudest toibumiseks ette rattamatka mööda Eestit. “See andis mulle võimaluse aeg maha võtta ja mõelda elu üle järele – mõelda, kas sel tõmblemisel on üldse mõtet,” rääkis ta hiljem Õhtulehele.

Sügisel sündis “Jõulumüsteerium”, kus Alen esitas koos Koit Toome, Rosanna Lintsi ja Luisa Värgiga tuntud hitte, saatjaks tšellokvartett C-Jam ja Eduards Glotivs kontrabassil.

Möödunud aasta algas Otepää II TalveÖöLaulupeoga Pühajärvel, kus 15-kraadises külmas esinesid Alen Veziko, kohalik laulik Margit Tali, endine Nexuse laulja Merlyn Uusküla ja ansambli Bombillaz solist Kill Kaare. Siis algas uue plaadi esimese laulu “See maa” audiosalvestamine koos Euroopa kultuuripealinna segakooriga Veronika Portsmouthi juhtimisel.

Suvetuur “Sinu poole teel” tähendas artisti sõnul vaid Alenit, kitarri ja klaverit ning see viis armastatud laulja 16 erinevasse kohta üle Eesti.

“Seda mis tuleb 2020. aastal, ma ei oska öelda, aga mis saab 2016. aasta kevadel-suvel, tean juba päris hästi. Suuremad ettevõtmised, mis nõuavad palju ettevalmistamist ja eeltööd, on juba mitu aastat ette paika pandud,” räägib Alen Veziko oma tulevikust, jättes täpsemad plaanid üllatuseks.

Veidi Alen Vezikost temalt endalt

Aleni nimi on isa poolt soomepärane, kuid Nõukogude ajal kaotas see venestamise tõttu oma algupära. “Mult on küsitud, et kas see on mingi Aserbaidžaani või mingi Kesk-Euroopa maalt pärit nimi, kuna z-täht on sees,” muigab laulja.

“Minu elu laval võib kritiseerida, kuid mis toimub kodus, on meie asi,” ütleb Alen oma eraelu kohta, kuid tunnistab, et enam kui kümneaastase kooselu purunemisel oli põhjuseks see, et ta viibis liiga palju aega stuudiotes ja esinemistel. “Muusikukarjäär ei jätnud armastuseks aega.”

Alen muusika kohta: “Muusika on osa minust. Selles on kõike – kirge, armastust ning kindlasti on muusikuks olemine elustiil. Aga tänasel päeval on sellest saanud minu jaoks töö. Muusika ei tähenda ainult esinemisi. Kui tavapäraselt lähevad inimesed hommikul tööle kontorisse või tehasesse, siis mina lähen stuudiosse salvestama, kirjutama, tegelema PR-tööga, kontserdite ja esinemiste korraldamisega või hoopis pildistamisega plaadi ümbrise või plakati jaoks. See pole ammu enam lihtsalt üks kitarr, üks laul ja kuulajad. Sellest on saanud ettevõtluse vorm. Lihtsalt sellel hetkel, kui ma olen laval, ununeb kõik telgitagune ja jääb ainult muusika.”

Karismaatilised meesartistid on naiste lemmikud. Alen: “Elu nagu filmis – on ahistatud, jälitatud, lubatud ära tappa, ümmardatud ja armastatud, aga eks see kõik käib asja juurde.”

Enda eelistustest räägib ta nii: “Mulle meeldivad iseloomuga ja iseteadlikud naised, kes teavad, mida nad väärt on ega karda seda välja näidata või ära kasutada. Aga järelevaatamiseks pole palju vaja: pikad jalad, lühike seelik jne.”

Fännidest: “Publik on vanuseliselt seinast seina. Ma olen ise mõelnud, et minu sihtgrupp ongi ilmselt naised, kes teavad, mida nad elult tahavad ja teavad mis asi elu on. See polegi niivõrd seotud vanusega, aga ilmselt on minu senine looming teismeliste jaoks liiga keeruline jälgida. Selleks on vaja teatavat elukogemust, et tulla minu kontserdile ja saada nendest lugudest õigesti aru. On ka fänne, kes käivad igas esinemiskohas kaasas.”

Muusikastiilist: “Pean tunnistama, et ma ammu enam ei vaeva oma pead igasuguste stiililiste määratluste ja mingisse skeenesse või gruppi kuulumise pärast. Arvatavasti on küsimus selles, et loomingus, mida kirjutan, on palju erinevaid mõjutusi ja stiililiselt on mu lood üsna laialivalguvad.
Kõik mu kolm albumit on oma sisult ja žanrilt seinast seina, s.t pole ühte läbivat stiilimääratlust. Ühtpidi on see muidugi nuhtlus, aga teisalt on see mulle kui laulukirjutajale omane. Ma ei kirjuta ühte tüüpi lugusid, vaid üritan leida erinevaid muusikalisi tunnetusi ja stiile.”

Perest: “Perekond on mulle ülimalt oluline. Täna olen igal võimalusel kodus koos oma 7-kuuse tütre ja naisega. Ma olen viimasel aastal üritanud esineda nii vähe kui võimalik ja olla rohkem kodus. Sõbrad ja baarid on jäänud ilmselgelt tahaplaanile. Mul on tõsiselt hea meel, et olen saanud  nii palju koos olla oma tütrega just tema esimestel elukuudel, jälgida ta kasvamist ja arenemist. Lapse sünd on andnud minu elule mõtte ja motivatsiooni edasi tegutsemiseks.”

Soovitus algajatele lauljatele: “Kui te ei taha elada autos, pidevalt ööbida kõledates hotellides, toituda bensiinijaamas pakutavatest võileibadest ja kui te ei taha, et teie elu koosneb pidevast lavatagusest ootamisest, siis valige teine eriala. See on uskumatu kui palju me istume kusagil ööklubi, pubi või muu lõbustusasutuse lavatagustes ruumides, kaaslasteks viski, friikartulihais ja halb ventilatsioon. Aga teisalt ei vahetaks ma seda mitte millegi muu vastu. Seda tunnet, mis tekib, kui tüdrukud lava ees kiljuvad või kui saalitäis inimesi aplodeerides püsti tõuseb, on võimatu kirjeldada.”

Ema Alenist

Mulle meeldib Aleni muusika. Mitte sellepärast, et ta on minu poeg, vaid sellepärast, et tema muusika on mulle väga hingelähedane. Arvan, et Alen viib elus edasi seda, mis minul on tegemata jäänud. Ei oska eelistada üht laulu teisele, sest igas ta laulus on kogu hingest tulnud sõnum, kui osata kuulata. Arvan, et emana mõistan tema loomingut paremini. Tean, et Alenil on palju tema muusika austajaid ja eks nemadki kuulavad teda just seepärast, et mõistavad tema muusikat. Ta on jõudnud oma suure töö ja tahtega teha muusikat, mis on ainult talle omane ja ainult temanäoline.

Alen on mulle väga hea poeg ja me oleme väga lähedased. See on tähtis meile mõlemale.

  • Tutvustus
    Alen Veziko loob ning esitab pop- ja rockmuusikat juba rohkem kui 15 aastat. Sel aastal ilmus tema neljas album, mis oli kannab nime "Sinu poole teel". Lähemalt loe Aleni kohta SIIN!
  • Facebook
  • Sotsiaalmeedia